Igal inimesel on õigus kõigis oma eluvajadustes ja -olukordades vaimuliku ning kiriku poole pöörduda, et paluda eestpalvet, tuge ja õnnistust. Vajadusel on võimalik saada osa vastavast õnnistus- või pühitsustalitusest.
Tehakse vahet kahe põhimõiste vahel: pühitsemine (ladina keeles dedicatio) ja õnnistamine (ladina keeles benedicatio).
Praktikas tarvitatakse mõlemat sõna nii inimeste kui esemete puhul, kuid pühitsemisest räägitakse eelkõige hoonete ja esemete jumalateenistuslikuks kasutuseks, s.o. pühaks otstarbeks pühendamisel (nt kiriku, kabeli, palveruumi, altari, kantsli, ristimiskivi, kirikukella, oreli, armulauatarvikute, kiriku invetari pühitsemine). Samuti pühitsetakse vaimulikuametisse ehk ordineeritakse piiskopiks, preestriks või diakoniks.
Muude hoonete, esemete, sündmuste ja inimeste puhul on tegu õnnistamistalitusega. Kõige levinumad on lippude, kodude ja teiste eriotstarbeliste hoonete õnnistamised või õnnistustalitused teatud elusündmuste korral. Õnnistamistalitus (nagu ka pühitsemine) on oma olemuselt sõnakuulutuse, Jumala kiitmise ja eestpalve talitus.
