Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu süda. Siit ammutab kristlane usku ja jõudu oma teekäimisele.
Jumalateenistust nimetatakse tihti ka liturgiaks. See tuleneb kreekakeelsest sõnast leitourgia, mis tähendab üheskoos teenimist, toimingut, mille teostamiseks muutub grupp inimesi “üheks ihuks”, mida nad pole pelgalt indiviidide summana. See tähendab ka inimese või grupi tegutsemist omal kulul ühiskonna üldiseks heaks. Nõnda oli Iisraeli liturgiaks maailma ettevalmistamine Messia tulekuks; ja selles sai neist Jumala Iisrael, Tema eesmärkideks valitud rahvas.
Kõik inimesed on kutsutud teenima Jumalat. See toimub ennekõike armastuse ja heategemise kaudu oma kaasinimesi teenides ja armastades. Kiriklikul jumalateenistusel aga teenitakse Jumalat ka sisemise, ülespoole suunatud armastusega ja tänuliku meelega selle eest, mida Jumal on inimeste heaks teinud. See on kõige kaunim vastus Jumalale, kes teenib meid kirikus oma Sõna ja sakramendiga. Jeesus rääkis kord enesest: “Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest” (Mk 10:45). Apostel Johannes kirjutas: “Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud” (1Jh 4:19). Jah, meie teenime, sest Jumal on meid enne teeninud!
Muutuvad ja muutumatud osad
Jumalateenistuses on mõned pühapäevast pühapäeva muutumatud osad, nende kõrval aga ka kirikuaasta kulgemise rütmis vahelduvad tekstid.
Jumalateenistus algab tavaliselt koguduse ühislauluga, mis toob ülistust ja tänu Jumalale. Seejärel, kui vaimulik ja kogudus on teineteist tervitanud, tunnistatakse Jumala halastusele lootes ühiselt oma eksimused ja patud, et puhta ja rõõmsa südamega jumalateenistust pühitseda võidaks. “Sest,” nagu kirjutab püha apostel Johannes, “kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” (1Jh 1:9)
Pärast armukuulutust laulab kogudus Jumala kiituseks inglite laulu püha Luuka evangeeliumist: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel,” (Lk 2:14), millele võib lisanduda veel üks või teine ülistuslaul (näiteks Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 1. laul “Au, kiitus olgu igavest”, traditsiooniline ülistushümn Laudamus vmt). Seejärel palvetab vaimulik lühidalt käesoleva jumalateenistuse teemaga seonduva pärast ning kogudus liitub selle palvega vastates: “Aamen.”
Jumalateenistuse järgnevat osa nimetatakse sõnaliturgiaks – loetakse ja kuulatakse seda, mida Jumal Pühakirja kaudu oma kogudusele öelda tahab. Tavaliselt loetakse kolm lõiku Piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (seda nimetatakse epistlilugemiseks kreekakeelse sõna järgi, mis tähendabki kirja) ning kolmas lugemine pärineb ühest nelja evangeeliumi hulgast. Pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, laule kiriku lauluraamatust ja kiitusesalmi, mille keskmeks on heebreakeelne hüüe “Halleluuja!”, “Kiitke Issandat!” Seejärel kõlab koguduse ühine vastus jumalasõnale – pidulik usutunnistus ehk Credo.
Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles võetakse kokku ja väljendatakse tänapäevasele inimesele arusaadavas keeles seda, mida Jumal pühakirjalugemiste kaudu öelda tahab.
Järgnevad eestpalved. Kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast. Kristlastele on antud suur eesõigus: nad ei pea Jumala ees hirmu tundma, vaid neil on Jumalaga isa-lapse suhe ning nad võivad igal ajal oma palvega Jumala ette astuda, paluda ka nende eest, kellel Jumalaga taolist lähedast vahekorda ei ole.
Eestpalvetele järgneb armulauaga jumalateenistuse kõrgpunkt – armulaud. Jumalateenistus on Jumala ja inimeste kohtumine, ning selle kohtumise kulminatsiooniks ongi armulaud. Seda on ette valmistatud pattude tunnistamise ja andeksandmisega, palve ja lauluga, Jumala Sõna kuulamise ja oma usu tunnistamisega. Nüüd saabub hetk, mil Jumal ja inimesed võivad olla tõelises ühenduses. Armulaud on söömaaeg, milles me, võttes vastu leiba ja veini, saame osa Kristuse ihust ja verest.
Issanda söömaaeg
Armulaud on Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste kõige sügavamat ja täiuslikumat ühtekuuluvust Temaga. Nõndasamuti aga tähistab armulaud ka kõigi sellest lauast osasaavate inimeste omavahelist ühtekuuluvust – mitte ainult oma kogudusekaaslastega, kes parajasti sel korral armulauale on tulnud, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma. Ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.
Kuna armulaud on kõigi kristlaste ühtsuse tunnuseks, võtavad temast osa vaid need, kes on ristitud ja konfirmeeritud ning usuvad seda, mida kirik armulaua kohta õpetab. Iga kristlane võib jumalateenistusel osaledes võtta alati osa ka armulauast.
Tänu ja õnnistus
Armulauale võib taas järgneda vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks. Seejärel ütleb vaimulik terve koguduse nimel lõpupalve, tänades Jumalat kuuldud sõna ja vastuvõetud armulaua, s.t kogu missa eest. Jumalateenistus lõpeb sellega, et vaimulik õnnistab kogudust Jumala nimel. Tavaliselt laulab kogudus seejärel lõpulaulu.
Rõõmupidu ja tööleläkitamine
Jumalateenistusel teenivad inimesed Jumalat oma tänu ja armastusega, Jumal inimesi neile andestades, nendega kõneldes, neid armulauas endaga ühendusse kutsudes ja vastu võttes.
Jumalateenistus on rõõmupidu, see on aeg, mis on inimestele antud, et nad saaksid välja astuda maailma muredest ja raskustest. See on aeg, mil neile antakse jõudu selleks, et nad võiksid maailma keskele tagasi astuda ja seal Jumalalt saadud armastust edasi kanda – oma kaasinimesi teenides ja neile head tehes. Iga kristlane saab jumalateenistuselt kaasa ülesande olla Jumala läkitatu inimkonna keskel.
