1942. aastal elas Stockholmis ligikaudu 300 eestlast. Eestlaskonda ühendas Stockholmis toimiv Eesti Vabariigi saatkond. Tolleaegse elu juurde kuulus loomuliku osana ka kiriklik tegevus. Nii soovisid ka Stockholmis elavad eestlased emakeelset kiriklikku teenimist ning esimese eestikeelse jumalateenistuse pidas praost Hjalmar Pöhl 11. jaanuaril 1942 Stockholmi Jakobi kirikus. Selles kirikus toimuvad korrapäraselt eestikeelsed jumalateenistused ning kiriklikud talitused tänini.
1942. aasta vältel saadi nii Rootsi peapiiskopilt Erling Eidemilt kui Eesti piiskopilt Johan Kõpult nõusolek moodustada Rootsi ja Eesti kirikuseadustele vastav eesti pihtkond. Vastasutatud pihtkonna esimene täiskogu koosolek peeti 25. aprillil 1943. Alguses kuulus pihtkonda 37 eestlasest kristlast.
Väga suur muutus pihtkonna tegevuses toimus 1944. aasta sügisel, kui Rootsi saabus sõjapõgenikena kümneid tuhandeid eestlasi. Nende seas olid ka piiskop Johan Kõpp ning veel 27 kirikuõpetajat. Rootsi pealinnas ja selle ümbruses ning üle kogu Rootsi tekkisid suured eestlaste kogukonnad. Rootsi luterlik kirik hakkas kaasa aitama ja toetama eestlaste kiriklikku teenimist.
8. detsembril 1944 valis pihtkonna juhatus praost Aleksander Tähevälja eestikeelse pihtkonna õpetajaks ning aasta hiljem nimetati eestlaste kiriklik keskus Stockholmi Eesti koguduseks. Eestlastel oli küll varem olnud oma kirikuid nii Tsaari-Venemaal kui Ameerikas, kuid Rootsis oli pärast sõda suurim eesti kogukond välismaal, ja Stockholmi koguduse liikmete arv kasvas kärmelt mitme tuhandeni. Kuna Stockholmis paiknesid sellest ajast peale ka E.E.L.K. peapiiskopid, ning konsistoorium eksiilis, sai Stockholmi kogudusest 1990. aastani peapiiskoplik kogudus.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega saabusid uued tuuled, ning Välis-Eesti pagulaskirik liitus sammhaaval Kodu-Eesti kirikuga, alates ühinemislepingu allkirjastamisest Tallinna Toomkirikus 13. novembril 2010. Selleks ajaks oli Stockholmi koguduse liikmeskond juba omajagu vähenenud ning vaimulikud talitused saanud üldjuhul kahekeelseteks, ehk siis eesti- ja rootsikeelseks. Pühapäevaseid jumalateenistusi peetakse Jakobi kirikus aga jätkuvalt eesti keeles, ning neile järgneb juba aastakümneid pea alati (väljaarvatud Jõuluõhtul ning Suurel Reedel) kirikukohv. Väikese rahvana peame kokku hoidma, ka väljaspool Eestit, mistõttu kogudus peab eriti oluliseks eestlaste ühtekuuluvuse säilitamist.
Loe edasi hilisematest koguduse sündmustest:
